Saamislugu

„Üllatuskarbid? Lapseootel emadele? Kas Ameerikamaal siis nii tehakse?“ Need olid minu esimesed küsimused, kui Liis mulle eelmise aasta hilissügisel oma ideest rääkis. Aga mida rohkem ta rääkis, seda rohkem mulle tundus, et midagi loogilisemat ja enesestmõistetavat ei saagi ju olla! Me oleme nimelt kogu oma teadliku elu olnud vaimustuses kingitustest. Ja mitte niivõrd nende saamisest (kuigi olgem ausad, kinke saada on äärmiselt tore), vaid just nende tegemisest. See rõõm inimese silmis, kes on kinki avades eest leidnud täpselt selle, mida ta vajab, ilma et ta oleks seda ise paludagi osanud, on lihtsalt hindamatu! 🙂 Need, kes sõnadele visuaali eelistavad, võivad meenutada üht John Lewise legendaarset jõulureklaami (link siin). See võtab meie pere jõuluootuse ideaalselt kokku.

Kui esmane eufooria oma tõelise kutsumuse leidmisest üle läks, asusime juba tõsisema planeerimise juurde. Uurisime, mida ja kuidas on mujal maailmas tehtud ning veendusime, et sel hetkel ei olnud Eestis keegi taolise pisut kummalise idee peale tulnud. Et asi ametlikuks teha ja igasugune taganemistee ära lõigata, vormistasime oma mõtte ka kohe ettevõtteks ja tegutsesime siis edasi. Ma ei tea, kui paljud teist on tegelenud tõkkejooksuga, meie igal juhul ei olnud, aga minu meelest võib ettevõtte loomist meie puhul sellega võrrelda küll. Igal sammul seisime silmitsi uute väljakutsete, uute küsimuste ja uute lahendust nõudvate probleemidega – saad ühest tõkkest üle ja näe, teine juba paistab! Aga raskused on ületamiseks, eks? Otseloomulikult!

Ja nii me olemegi ennast muuhulgas kurssi viinud seadusandlusega, karbitootmise tehnoloogiatega ja minu igasuguse IT-alase hariduseta õde on teinud täiesti nullist kihvtBOXile kodulehe. Vot nii juhub, kui väga tahta. Seega tsiteerides klassikuid – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Või kui mitte, siis vähemalt täiesti asjalik koduleht 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga